[i:73924] käsitleb oma arvukates raamatutes kaasaja Lääne psühholoogiateadust hüppeliselt avardavaid teemasid. Olles kohtunud oma elus paljude transpersonaalsete «praktikutega» (šamaanid, müstikud, ülivõimetega inimesed, vaimsed õpetajad jt), teeb ta seda kütkestava kaasakiskuvusega.

Loomulikult hõlvab surmateema selles ainestikus kaaluka koha, sisaldades nii «helgemaid» (nn surmalähedane kogemus) kui ka «karmimaid» pildistikke („Suur vabanemine kuulmise abil vaheolus“). Nii või teisiti kohtub inimene surmas – ego kaitsemehhanismide lahustudes – muuhulgas ka harjumatult suurte psüühiliste energiatega transpersonaalsest sfäärist – «inglite» ja «deemonitega» – ja ilmneb tema elu ajal omandatud võime (või võimetus) välja kanda ja ühendada endas intensiivseid vastandeid ja seeläbi juhtida (või mitte juhtida) surmaprotsessi. Samas jääb ikka ja jälle kõlama ka surmas leitava rahu, puhkuse, õndsuse toon. Jääb isegi mulje, otsekui kohtuks inimene siitilmast lahkudes oma täiesti erinevate «sünnitrauma baasmaatriksitega» – Paradiisist Põrgu, Puhastustule ja Taevani välja. Just viimaste avastamist tuhandete oma katsealuste regressiooniseansside käigus (olgu LSD või holotroopse hingamise abil) loeksin Grofi suurimaks panuseks tema inimpsüühika «uude kartograafiasse». Grofi sünnitrauma mudel võimaldab teadlikumalt mõista ka religioosse kogemuse, sh pühakirjade ja nüüd siis ka surma olemust.

Lisaks surmafenomeni teaduslikule kirjeldusele ja sellest sündinud terapeutilisele rakendusele tutvustab Grof põnevalt ka surmakäsitluse arengut Lääne kultuuris. Kuid teaduslikud surmauuringud pole sellega veel lõppenud. Saladus püsib ja avaneb rohkem küllap alles siis, kui avastame vahendid surmaprotsessi täielikuks juhtimiseks meile soovitavas suunas. Mis praegu näib olevat vaid «väheste väljavalitute» privileeg.
[i:9423]