2 köidet vutlaris.
Katkend Merle Karusoo saatesõnast Voldemar Panso päevaraamatute (1931–1956) väljaandele:
«Need päevaraamatud ei ole ainult kunstiinimestele. 11-aastasel poisil, kes isa kingitud kaustikusse ilma kohta märkmeid tegema hakkab, ei ole veel kunstiambitsioone. Ajakaaslastele on mälupildid kõnekamad kui noorematele, kes pool sajandit mälutõkete võrgus ekselnud, aga eneseks saamise okkaline rada on universaalne. Ja aeg, aeg ilmutub selles loos tähelepanuväärselt. Ja teater. Eesti Draamateater – südamemurdumise maja.
/–-/
Kommentaare on liigagi palju «mittekommenteeritud väljaande» kohta, aga vähemalt eesti näitlejate osas tahtsime meelde tuletada, kui palju meid on olnud, kuidas aeg ja olud meie ridu lõhkunud on, kui keeruline ja aegajalt ohtlik on olla «ajastu kokkuvõte ja lühikroonika»...
Lõpuks – kuidas mu õpetaja, elutee juhataja ise oma taasilmumisse suhtuks? On küsimusi, mida suures ringis ei arutata. Ma pean vastutuse enese peale võtma. Toetuda pole muule, kui et tänaseks olen mina (ja valdav enamik meist, tema õpilastest) oma õpetajast juba vanem. Niisiis – vanema inimese ja eesti elulugude koguja õigusega...»