29. juulil 2001 päike paistis. Maailma muutumiseni oli jäänud veel poolteist kuud aega ja keegi seda ette ei teadnud. Aga kui olekski teadnud, ei oleks see muutnud midagi. Pilistvere pastoraati kogunes seltskond – paarkümmend täiskasvanut, veel rohkem lapsi. Inimesed olid ootusärevad. Masti tõmmati valge voodilina, kirjaks kohalviibijate nimed.
Algas esimene Pilistvere noortelaager.
Kuidas selleni jõuti, kui kaheksa kuud varem lahkuti üksteisest uksi paugutades? Nagu ikka, saavad paljud arengud alguse juhustest, juhuste mäslevad voolud aga liituvad lõpuks selgeks ja ainuvõimalikuks paratamatuse jõeks.
Peamisi Pilistvere programmi tõukejõude oli kummalisel kombel, et 2000. aasta lõpul ilmus meestearstide ja psühholoogide ühisraamat «Mees muutuvas maailmas». Eriti, et see haarati müügilettidelt kiiresti kui värske leib.
«Ääremaa Eesti südames» on raamat sellest, kuidas mehed tegid mmm... ja pilistevere... ja mis sellest kõigest sai.