Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi suurejooneline, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Kurb põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht. Minimalistlikel rollidel on aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga palju räägivad.

Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud, et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla; armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.