Laps olla võib tõesti nõme olla. Ja keegi ei tea seda paremini kui Greg Heffley, kes avastab end paisatuna põhikooli, kus alamõõdulised tossikesed jagavad koridore lastega, kes on pikemad, õelamad ja ajavad juba habet.

«Ärge lootkegi, et ma kirjutan siia «Kallis päevik» ette ja taha,» ütleb Greg. Meie õnneks on see, mida Greg Heffley lubab mitte teha ja see, mida ta teeb, kaks väga erinevat asja.