Mis juhtub sinu kui lapsega, kui kasvad üles kodus, kus tundeid ei märgata või ei tähtsustata? Või kodus, kus igat sorti emotsionaalsust peetakse nii tüütuks ja tülikaks, et iga selle ilmingut tõrjutakse? Su pisike lapseaju teab täpselt, mida sinu kaitsmiseks teha. Sa ehitad müüri, mis hoiab eemal sinu tunded ja kaitseb su vanemaid nendega tegelemise eest.

Lapsepõlves võib see kohanemisvõte võib päris hästi kaitsta, aga täiskasvanueas põhjustab see hulga kannatusi. Elu müüri taha surutud tunnetega on valus ja raske. Tunded, mis peaksid sind ühendama, motiveerima, stimuleerima ja juhtima, ei ole tihti kättesaadavad. Seetõttu tundub maailm, kus sa elad tuhmim, kahvatum ja igavam kui kõigil teistel. Sulle tundub, et oled üksindusse jäetud. Ja eriti, kui sa tead, et su vanemad pakkusid sulle materiaalselt kõik, mis oli nende võimuses, armastasid sind ja andsid sinu kasvatamisel endast parima, on sul eriti raske mõista, miks sa õnnelik ei ole ja ennast üksijäetuna tunned.

Selle tunde põhjustaja on lapseea emotsionaalne hüljatus (LEH) – fenomen, mida psühholoog ja nõustaja Jonice Webb kirjeldab tänaseks juba ka eesti keeles ilmunud suurepärases raamatus „Üksindusse jäetud“ (Running on empty)

Käesolevas raamatus «Üksindusest ühenduseni» (Running on empty no more) võtab Jonice Webb fookusesse LEHI tagajärgedega toimetuleku: tuginedes oma pikaajalisele tööle LEH klientidega toob ta lugejani selged juhised ja strateegiad, mis aitavad LEHi põhjustatud püsivast üksindustundest vabaneda ja luua lähedasi ning toetavaid suhteid.