Romaan ühest viimasest põgenikepaadist, mis lahkub täistuubitult sügisöösse.

«See oli üks viimastest paatidest, mis nüüd rannakivide vahelt end lahti rebis ja avamere poole kihutas. Kõik teised olid öö varjul juba läinud - paadid, purjekad ja kaljased - viies põgenevat rahvast kodumaalt eemale. Jäeti rutuga maha oma kojad, põllud ja loomad, oma esivanemate hauad, kirikud ja aastasadade jooksul sissesõtkutud teerajad, jäeti maha kõik see, mis rohkete põlvede jooksul oli kasvanud südame külge ning oli sageli kallim elustki.
Siia kivistele põllupeenardele ja rannaliivale jäeti ehk lootuski, et veel kord tagasi tulla ning vabade inimestena jätkata endist elu. Lapsed süles ja kompsukesed üle õla, rutati randade poole, sest see, mis nüüd tankide tärinaga idast sisse voolas, oli kibedam surmast - see oli inimvääritu orjus, terror ja geniaalse täiuseni arendatud vale.»