Teda oli tsivilisatsiooni südamest ootamatult välja kistud ning heidetud kesk asjade algust. See ei olnud laisklemine hellitava päikese all, kus polnud muud teha kui vedeleda või igavleda. Siin polnud ei rahu ega puhkust ega võimalust end hetkekski turvaliselt tunda. Ümberringi valitses segadus ja sagimine ning iga hetkega võis su elu ja tervis ohtu sattuda. Pidevalt tuli valvel olla; siinsed koerad ja inimesed ei olnud linnakoerad ega -inimesed. nad olid kõik metslased, eranditult kõik, ning nad ei tunnistanud muud kui ainult kaika ja kihvade seadust.

Elavalt ja meisterlikult kirjutatud jutustuses «Ürgne kutse» leiab lugeja Jack Londoni kirjatükkide peamise teema – kaika ja kihvade seaduse, instinktiivse tagasipöördumise algelisse ellu, kus seistakse silmitsi looduse ürgsete jõududega.