Baski päritolu hispaania kirjaniku ja mõtleja Miguel de Unamuno loomingut on eesti keeles ilmunud varemgi: «Abel Sánchez» (1989), «Püha Manuel Hea, märter» (2008), «Udu» (2009), «Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest» (1996, 2008). Just viimasega neist saab seostada ka «Kristluse agooniat», sest mõlemal teosel on ühine lähteprobleem, mida autor ise on nimetanud «surematusenäljaks».
Inimese loomulik soov on mitte kunagi päriselt surra ja selles kätkebki tema tõeline olemus. Seepärast näeb Unamuno surematuseihas ja -lootuses vajalikku stiimulit, et astuda vastu elu väljakutsetele, traagilisuse tundele, mis johtub mõistusega adutavast elu lõplikkuse paratamatusest. Siit ka valulik igatsus irratsionaalse usu ja seda usku kinnitava Jumala järele, mis tekitab inimese hinges lakkamatu heitluse, agoonia, nagu Unamuno seda nimetab.