Ema istub klaveri ees ja mängib videvikus.
Väljas platsil, üsna aknaruutude taga hõljub udu. Nurk klaveri taga on pime ja salapärane, seal kükitab laps. Ines, ta võib helisid kuulda ja ühtlasi näha. Need langevad klahvidelt kui pehmed, helerohelised lindid toa hallusesse, segamini põimunud, siidise läikega, otsekui naerupuhangud siit-sealt. Klaver värahtab. Ina liibub põsega vastu puud: klaver on elav.
... Siis on muusikal lõpp ja Ina kukub uimasena vaibale.
«Ina? Mis sa teed seal?» küsib ema ja pöördub kägiseval klaveritoolil pooleldi toa poole, valge näo ja valgete kätega, võõraste silmadega.
«Tantsin, ema, oo kui ilus oli, mis sa mängisid - see mets ja täht ja kõik -»...