See on lugu, mis ei lepi pooltoonidega.
See on armastuslugu, mida ei unustata.

Ma ei oska seda väljendada, aga kindlasti saad sina ja saab igaüks aru, et osa sinu elust on või peab olema sinust väljaspool. Mis kasu oleks minu loomisest, kui ma mahuksin tervenisti siia? Minu suured hädad siin maailmas on olnud Heathcliffi hädad ning ma jälgisin ja tundsin neid kõiki algusest peale: mu suur elumõte on tema. Kui kõik muu kaoks ja tema jääks, oleksin mina ikka veel olemas, ja kui kõik muu jääks ja tema häviks, muutuks ilmaruum täiesti võõraks: tunduks, et ma pole osa sellest. Minu armastus Lintoni vastu on nagu lehestik metsas: ma tean väga hästi, et aeg muudab seda, nagu talv muudab puid. Mu armastus Heathcliffi vastu sarnaneb igaveste kaljudega selle all: vaatepildiga, mis pakub vähe silmailu, kuid on vajalik. Nelly, ma olen Heathcliff! Ta on alati, alati mu mõtteis: mitte kui nauding, nagu ka ma ise endale naudingut ei paku, vaid kui mu enese olemus.

Oma nägemusliku üldistusega on Emily Brontë «Vihurimäe» üks võimsamaid armastusromaane, kus kirg, kättemaks ja saatus põimuvad sünge, kuid vastupandamatu jõuga. Nüüd kinodes ka Emerald Fenneli menufilm, milles säravad Margot Robbie Cathy ja Jacob Elordi Heathcliffina.

Emily Brontë «Vihurimäe» – armastus, mis trotsib kõiki piire.