Lugu pöörastest tunnetest ja purustavatest ihadest toimub suletud maailmas kahe elamise – Vihurimäe ja Rästapesa – ning neid ümbritseva tuulise ja armutu nõmme vahel. Kuigi Vihurimäe ja Rästapesa näivad esmalt olevat vastandlikud – üks toores ja metsik, teine peen ja tsiviliseeritud –, on nad sisult siiski sarnased: mõlemad jäiga korra ja piirangutega vangitsevad maailmad, kus peategelased on justkui lõksus nii füüsiliselt kui vaimselt ja millest igatsevad südamepõhjast pääseda. Nõmm seevastu kehastab piiritut vabadust, kus reeglid ei kehti ja hing saab vabalt lennelda. Vihurimäe ei paku rahu ega lohutust, vaid raputab ja kummitab lugejat kaua pärast viimast lehekülge.

Emily Brontë (1818–1848) ainsaks romaaniks jäänud «Vihurimäe» (Wuthering Heights, 1837) on üks gootiliku kirjanduse suurteoseid – sünge, kirglik, täis kättemaksu ja hullumeelsust ning elu ja surma piire ületavaid tundeid. Raamatu austajad vaimustuvad romaanis valitsevast tumedate tungide möllust, samas pelutab rahulikuma meelelaadiga lugejaid nende tungide barbaarsus ja kontrollimatus. Raamatu klaustrofoobiline olustik peegeldab nii autori kui tema perekonna elukäiku, mille toob järelsõnas esile inglise keele ja kirjanduse doktor Pilvi Rajamäe.