Don Clericuzio oli nii heas tujus, et lasi Rose Mariel end sel nädalal juba teist korda meelitada elutuppa televiisorit vaatama. Neli tundi välja kannatanud, ütles don tütrele: «Kas tõesti oleks võimalik elada sellises maailmas, kus igaüks teeb, mis pähe tuleb? Mitte kedagi ei karista ei Jumal ega kaasinimesed, keegi ei pea elatist teenima? Kas on olemas sellised naised, kelle iga kapriis peab saama rahuldatud? Kas on olemas nii rumalaid ja nõrku mehi, kes järgnevad igale kirele, väikseimalegi õnnekujutelmale? Kus on korralikud abikaasad, kes teenivad igapäevast leiba; kes mõtlevad, kuidas paremini kaitsta oma lapsi saatuse ja kurja maailma eest? Kus on inimesed, kes mõistavad, et tükk juustu, klaas veini ja katus pea kohal on päeva lõppedes piisav saavutus? Millise segaduse nad elust korraldavad, milliseid tragöödiaid tekitavad tühistest asjadest.» Don patsutas tütre pead ja viipas käega televiisori poole. «Ujugu nad kõik ookeani põhjas.» Ja lisas lahkudes veel tarkusetera: «Igaüks vastutab kõige eest, mida ta teeb.»